Uudis

Tiit Kusnets: „Maailma lõpus on kohvik”

Tiit Kusnets: „Maailma lõpus on kohvik”

Tiit Kusnets | Jazzi Pala | jaanuar 2014

RUBEN–POPOV PROJECT feat. LERA GEHNER
Narva Jazz Club, 11.12.2013

„Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik”. Kuulutas millalgi eelmise aastatuhande lõpuotsas luulekeeli vend-vürst Trubetsky. Tal võis õigus olla, suuresti ja mitmeti. Välja arvatud vahest selles, muuhulgas, et „kõik” ei jõua sinna kohvikusse kohale päris ühe korraga, pigem jõutakse jaokaupa ja järgepidi. Aga peaasi, et lõppeks siiski jõutakse.

Jõulukuu teisel kolmapäeval oli kohtumisjärg Narva Jazz Clubis – mis teadupärast pesitseb jätkuvalt ja õdusalt TÜ Narva kolledži kohvikus „Muna” – kahe eesti muusiku ja kolme Peterburi külalise käes. Pluss, nagu pea alati sealkandis, ligemale sajapealise kuulajaskonna kätes. Ja kõrvus. Siitmaa tipptrummar Tanel Ruben ja kontrabassist Peedu Kass lõid mesti Neevalinna parimatega: saksofonist Aleksei Popovi, kitarrist Pavel Iljušini ja laulva-improviseeriva keravälgu ehk paindlikest-paindlikuma vokaalakrobaadi Lera Gehneriga.

Sellises 2+3 konfiguratsioonis polnud see viisik eales publiku ette astunud – ega ülepea kunagi kohtunudki, nagu Tanel „Mr. Zanetti” Ruben siinkribijale kinnitas, enne kui nende päris esimene, kontserdieelne bändiproov algas. Popov ja Gehner on varemalt käinud küll oma ansambliga EV-s esinemas, kuid Kirde-Eestist kaugemale ei jõudnud nad ka siis vist. Aga loodame, et see polnud neil päramine kord.

Džässistandardid on see ühine keel, rahvusvaheline literatuur, mis jätsmuusikutel esmakohtumiste-jää sulatavad ja publikumilegi äratundmisrõõmu pakuvad. Ikka seda enam, mida hingestatumalt ja värskemalt versioonid õnnestuvad. Narvas äratas Eesti-Vene kvintett uude ellu teiste seas nii ”Bye Bye Blackbirdi” ja „Cry Me A Riveri” kui ka „These Foolish Thingsi” ja Marcus Milleri / Miles Davise „Tutu”. Viimast on Popov oma hiljutistel plaatidel lausa mitmes versioonis tõlgendanud. Kuuldud kontserdil võeti „Tutuga” ette samuti meeldejäävalt pikk ja tundeline teekond – kontrollitud jahedusest kuni kirglikult ülekeevate soolodeni. „What A Wonderful World”, milles Gehneri hääl kõlas kohati kui Louis Armstrongi kaksikõe oma, põikas enne lõppu veel põgusalt vene rahvamuusikasse. Ning see, millise vaoshoituse ja täpsusega saatis Iljušin kitarril Peedu Kassi pingestatud soolot palas „These Foolish Things”, oli muusikaline musternäide universaalsest tarkuseterast – „vähem loeb rohkem: pisut on juba piisavalt palju”.

„Ja Ruben?”, küsite te. Temast ei sõnagi?!? Vaadake, Tanel Rubenit tasuks kuulata ka siis, kui ta terve kontserdi mängiks trummikomplekti asemel ainult kahe sõrmkübara ja ühe sukavardaga.

Photo

Muidugi. Ega too kohvik, millest Trubetsky luuletas, ei olnud, ei võinud, ei saanudki olla „Muna”. Sest „Muna” – mida siis veel olemaski polnud – ei asu ka teps mitte maailma lõpus, vaid hoopistükkis kahe maailma vahel. Mis on üks huvitavamaid asukohti üleüldse, eales. Ja iseenesest nii pööraselt põnev ja ääretu teema, et ühe jätskontserdi meenutus ei jõua, ei saa, ei küüni olema isegi sissejuhatuseks tolle sissejuhatuse esimese absatsi esimese lausesse.

Sestap võetagu parem Katri Raiki vahtne raamat, vastupandamatu vahedusega kirja pandud „Minu Narva” ja loetagu hakatuseks sealt. Nii mõnigi asi saab kohe kõvasti selgemaks. Ah et mis sel džässiga pistmist on? Vaadake, esiteks, selles raamatus võetakse jutuks ka Narva Jazz Club. (Jaa, tegel’t kaa!) Ja kolmandaks – kui „Minu Narva” poleks raamat, vaid näiteks džässialbum, siis vääriks tema vabalt alapealkirja  „Duke Ellington plays Tchaikovsky Nutcracker”. Aga teise punkti, mille peale terane lugeja ise ükskord tuleb, asemele jätame praegu siia kolm …

Allikas: ajaleht Jazzi Pala nr. 15

Photo

NJC

January 8th, 2014

No Comments

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *